Ah?

Nagu noorema generatsiooni suhtumise puhul tänapäeval tavaline, oleksin ka mina saanud kõik blogi tegemise ja haldamisega seonduva paremini, kiiremini ja lihtsamini tehtud ise „pusserdades”. Aga see on üldisem tendents, näiteks on Soome noorte jaoks „kõige levinumad strateegiad mobiiltelefonide käsitlema õppimisel eakaaslaste mõjutused ja „proovimise teel teada saamine”. Selle asemel, et sirvida kasutusjuhendeid, õpivad noored sõpradelt ja ise proovides” (Oksman 2006).

Kai Pata slaidshow tundus liiga raske ja valedes etappides valedele elementidele keskenduv. Samuti tegi manuaali järgi blogi tegemise raskeks halb visuaalne lahendus (mis on eelnevalt vastajate poolt juba välja toodud, originaallehekülje tekst ja õpetussõnad on omavahel ebaselgelt eraldatud). Tüdid ja hakkad pigem ise vaatama, kuidas saab. Ei ole veel jõudnud kõiki vidinaid kasutada ja avastada, kuid arvan, et ka nende puhul on ise proovides töö efektiivsem kui slaididelt näpuga järge ajades. Minu kogemusele tuginedes peaks sellise õppematerjali puhul olema nö üks asi korraga-põhimõte. Kodutööde juhendid õpilastele peaksid olema, vastavalt sellele, mida saavutada soovitakse:

-         Erinevaid lähenemisnurki pakkuvad, sellised, kus ei olegi täpselt öeldud, kuidas midagi tegema või analüüsima peab. Praktika on näidanud, et sellise „vabakasvatuse” puhul tehakse just kõige põnevamaid ja üllatavamaid projekte.

-         Kui on selge eesmärgiga kodutöö, siis peaks juhend olema võrdlemisi põhjalik, vajadusel isegi punkt-punkti haaval välja toodud komponendid. Muidu hakkavad viilima, sindrinahad

-         Loomulikult võib neid kahte ka kombineerida, nagu 85% kodutöödest tavaliselt ongi.